Tuesday, August 28, 2007

küll tagasihoidlik, aga siiski märk maas Tartu 1. rulluisumaratonil

Hoolimata viimase nädala ühele tagasihoidlikule trennikorrale seadsin ka mina hea ergutamise peale end Tartu 1. Rulluisumaratonile. Distants oli küll pikem kui ma varem korraga sõitnud olin, aga tee hea ja suurema kambaga on alati tore sõita. Kuna varasemast märkimisväärseid uisu- või maratonitulemusi maas polnud, siis sain alustuspositsiooni tagaotsas koos teiste harrastajatega. Ja tulemuste põhjal oli see positsioon ka adekvaatne - lõpetasin ajaga 2.26.49,5 üldarvestuses 435. kohal ja naistest 90. kohal.

Tagapool sõitja kogemustest rääkides peab esiteks muidugi möönma, et meie otsas oli suureks miinuseks see, et me ei oska tõhusalt ära kasutada tuules sõidu nippi. Pühapäevase meeletu tuule juures oli see kriitiline ja tagaotsarahvas sai selles osas kiire õppetunni. Juba esimesel ringil oli tagasitulekul näha, et inimesed said puht-praktilise kogemuse varal kiirelt selgeks, et kõva vastutuulega on teise inimese selja taga ikka parem sõita. Grupisõidu komme eesolijat kergelt seljast edasi lükata aga jäi ikkagi võõraks. Kui paar korda üritasin, siis inimesed ehmatasid kangesti ära.

Maratonirada oli tegelikult psühholoogiliselt hea sõidurada. Esiteks on alati parem sõita siis, kui peab vähe sama distantsi kordama (see on nt. Stamina sarja miinus, et 10 korda ühte ringi sõita ja selle käigus 3 ringiga võitjatelt pähe saada ei motiveeri eriti lõpuni venitama) ja 2 ringi on täitsa ok. Teiseks vedas ilmaga selle poolest, et tuul oli minnes seljatagant. See tähendas, et kui esimene ring sai täis, siis teadsid, et nüüd on 5 km mõnusat taganttuulega sõitu ja mõnus inglimäe laskumine. Seal tagaotsas keerasin otsa ringi ja oli muidugi hirmraske, aga siis mõtlesin kogu aeg, et nüüd on ainult veel kojuminek ja no kui see viimaseid sõitjaid üleskorjav mikrobuss ka järgi jõuab, siis võib ju kergema vaevaga ka lõpuotsa koju minna :)

Minule mikrokas päris järgi ei jõund ja hoolimata lõpus pealetikkuvast lootusetusest vantsisin ikka lõpuni ära. Peale 30ndat kilomeetrit hakkasid uisud kangesti hõõruma ja viimased 5 km sai sõidetud juba ilmselgelt veriseks hõõrutud kandadega. Siit tähelepanek iseendale - Kristi, investeeri korralikesse uisusokkidesse!

Kokkuvõttes tunnistan, et minusuguse harrastaja-uisutaja kohta oli maratoni lõpuni sõitmine täitsa saavutus. Ise ikka pidevalt kartsin, et katkestan mingi hetk. Nüüd on isegi mõningane usk, et äkki õnnestubki septembri lõpus Berliini maraton ka ära lõpetada ilma et mind poole raja pealt liialt aeglase tempo pärast maha võetaks. Aga noh, seal on seltsiks ka oluliselt suurem rahvamass ja ei pea pidevalt jälgima, et kas mõni jäi veel selja taha. Ja lisaks muidugi on nüüd ikkagi märk maas - vähemalt on mul ka nüüd üks maraton kirjas :)